Eksisteerib linn nimega Omelas. Selle linna elanikud elavad täielikult utoopilist elu: nad on igavesti õnnelikud, haiguseid ega kurbust ei eksisteeri, kõik inimesed elavad nii, nagu tahavad ja on absoluutselt rahul oma eluga.
Kuid selle linna elujõu nimel, mis lubab elanikel utoopiliselt head elu elada, peab alati olema üks laps täielikus õnnetus isolatsioonis ning vaesuses. Ta on alati kongis ühe linna hoone keldris - räpane, nälgimas ja ignoreeritud. Kui see laps sureb, valitakse suvaliselt uus laps, kes on vanusevahemikus 6 kuni 8.
Selle lapse eksistentsist teadmine on ainukene negatiivne tegur, mis häirib Omelase elanike muidu utoopilist elu.
Kõik elanikud peavad noorena last vaatamas käima ning nende reaktsioon on alati tahe teda aidata, kuid nad ei saa seda kuidagi teha.
Kui see laps välja lastakse ja tema piinad lõpetatakse, tähendaks see Omelase rikkuse, ilu, rõõmu ja igavese naudingu lõppu.
Enamik elanikke on nõus ja aktsepteerivad Omelases utoopilist elu elada vaatamata selle lapse kannatustele.
Elu väljaspool Omelast meenutab kvaliteedilt tänapäeva lääneriigi elu, Omelase utoopiline elu ei eksisteeri väljaspool ning Omelas on ülejäänud maailmast täielikult isoleeritud, mis tähendab, et väljaspool sündinud inimesed Omelasse minna ei saa. Omelase elanikel on võimalus lahkuda, kuid mitte tagasi tulla.